Rõivad on inimesele eluks hädatarvili-kud, nagu ka toit ja eluase. Peale inimkeha katmise ja kaitsmise on rõivastel veel teisi, ajastust, kultuurist vms. tingitud ülesandeid ja eesmärke. Paradoksaalsel moel etendavad praktilisus ja ratsionaalsed kaalutlused rõivaste juures sageli vaid episoodilist rolli–sest millisest praktilisest vajadusest olid kantud kõvasti kinni nööritud korsetid, hiigelpikad kinganinad, suured ja rasked slepid, kõrged kõvad kraed või kitsad püksid, mida kõrvalise abita jalga ei saanud? Kehakatted on nii mõnigi kord olnud inimesele äärmiselt ebamugavad, et mitte öelda piinarikkad kanda, ning irooniana oli see just ühiskonna ülemkihi ja jõukate isikute probleem. Luksus ja prestiiž, soov mõjuda ja muljet avaldada nõudis ohvreid. Eriti just kallid ja moodsad rõivad ahistasid inimesi, sundisid peale oma käitumisreeglid ja normid. Kuid mitte ainult luksuslikud, vaid mis tahes kehakatted kannavad endas ajaloo-uurija jaoks väärtuslikku ning muidu võib-olla kättesaamatuks jäävat informatsiooni nii inimese kui ka teda ümbritseva ajastu ja kultuuri kohta.

Eesti ala linnaelanike rõivakultuuri keskja varauusajal on Liivimaa rõivamääruste publikatsioonides põgusalt käsitlenud baltisaksa ajaloolased E. Pabst1 ja G. v. Hansen2. Nendele töödele lisaks tulevad arvesse rõivamääruste ning paari 14.–16. sajandist pärit hauaplaadi ja epitaafi põhjal tehtud kirjeldused Eesti ajaloo üldkäsitlustes. 3 Ainus eriuurimus kesk-ja varauusaja tallinlaste rõivastumiskultuurist on 1992. aastal Tartu ülikoolis valminud K. Kukke diplomitöö “Rõivakultuur Tallinnas 15.–17. sajandil. Rõivamäärused”. 4 Nimetatud käsitlused on jäänud kõik peamiselt rõivamääruste-keskseks, seetõttu leiab neist õigupoolest vähe vastust küsimusele, kuidas inimesed riides käisid. Rõivamäärustega piirdumine ei ole aga tingimata tarvilik või kohustuslik, seda enam et mitmed arhiiviallikad, nagu rae arveraamatud, linnaraamatud, testamendid, varaloendid, kaupmeeste arveraamatud, kirjavahetus jms. pakuvad linnaelanike rõivastuse kohta tunduvalt rohkem ja paremat informatsiooni. Arhiivimaterjalil on aga üks tõsine puudus–see ei loo kunagi selget ettekujutust, kuidas rõivad välja nägid. Rõivaste tegumoele leidub kirjalikes allikates küll põgusaid vihjeid, märkusi materjali, värvi, kaunistuste jms. kohta, siiski ei kujunda need tervikpilti kostüümist. Kujutava kunsti teoseid, paar epitaafi välja arvatud, ei ole