Kirikuvisitatsioonid, mida hakati Eestis pidama juba keskajal, olid lisaks nende religioossetele, majanduslikele, õiguslikele ja muudele eesmärkidele ja ülesannetele eri seisuslikku ning etnilist päritolu inimeste kohtumiskohad, foorumid, kus suheldi ja vahetati informatsiooni. 1 Suhtlus eri keeltes oli siinmail nendele olemuslik algusest peale. Nn. kirikukatsumised kutsuti ellu kiriku-ja usuelu paremaks korraldamiseks, kuid nende raames kuulati ka kaebusi ja mõisteti kohut. Valgustusajastu literaat August Wilhelm Hupel kirjutab kirikuvisitatsioonide kohta kriitiliselt, et need toovad kaasa suuri kulutusi, kuna läbiviijaid tuleb mitu päeva võõrustada. 2 Sedasama heideti kirikuvisitatsioonidele ette juba keskajal. 3 Kriitikast hoolimata ei puudunud kirikukatsumistel kasutegur kiriku-ja usuelu korraldamisel, iseäranis tähtis abivahend sai visitatsioonist luteri usu kiriku ülesehitamisel. Viimasest annab tunnistust kas või asjaolu, et peamiselt Philipp Melanchthon töötas juba 1527. aastal välja juhised visiteerijatele ning Martin Lutheri eessõna ja täiendustega ilmusid need aasta hiljem trükis („Vnterricht der Visitatoren an die Pfarhern ym Kurfurstenthum zu Sachssen “). 4 Ent kõige selle kõrval avanes kogudusele visitatsioonide kaudu võimalus öelda kaasa oma sõna kohalike kirikuasjade korraldamisel. 16. sajandist leidub Eestist nii visitatsioonide tarbeks koostatud küsimustikke kui ka visitatsiooniprotokolle. Viimaseid on reformatsioonieelsest ajast säilinud vaid Saare-Lääne piiskopkonnas ajavahemikus 1519–1522 korraldatud kirikukatsumistelt. 5 Rootsi-aegsele visitatsioonikorrale Eestis pani aluse Tallinna piiskop ja Haapsalu administraator Christian Agricola (1550–1586), kes sai 1586. aastal Rootsi kuningalt volituse ja instruktsiooni kirikute visiteerimiseks ning ilmselt jõudis enne surma († 19.02. 1586) isegi mõne visitatsiooni läbi viia. 6 Aastatel 1586–1603 tegi peamiselt Läänemaal visitatsioone Agricola abiline, Tallinna toomkiriku pastor David Dubberch, kes oli nimetatud maakirikute visitaator. 7 Dubberchi